28. Mu isamaa on minu arm

Lydia Koidula / Gustav Ernesaks

Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull’ laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!