22. Ainus ja oma

Kairi Kroon/ Urmas Lattikas

Siin maal võin tunda allikate kargust,
siin päiksetõusust püüan uue päeva algust,
sambla sisse peidan vaikselt oma põse,
huuli, ripsmeid ehib kastepärli hõbe.

Siin maal saan kevadel ma kuulda
palju aastaid kägu kukub
ja jaaniöösel ma koos kuuga
saan näha, kuidas päike taeva kipub.

Siin maal saan rõskel sügisajal
kui õhk on kargust täis,
hingeküünla vilkumise rajal tunda
mu armsad pole ju siit läind.

Siin maal saan jõuluaja rahus
kurvad hetked hellitada heaks,
et sooja leegi igatsevas kumas
teed koju tulla rändur teaks.

Siin maal mu sünnihäll ja kodutare,
põlismetsad hiiepuudega,
siin maal me püsimise eluahel,
siin ükskord viimse rahupaiga saan.
Siin ükskord rahupaiga saan!